id est (lad.k see/ta on)

Je me souviens des jours anciens et je pleure...

voici väike armas katkendike imeilusast ja meloodilisest luuletusest. aga ei, ma ei ütle, kes on autor või mis on pealkiri. GOOGELdage ütlen hoopis.

ohh ma ei teagi nüüd kust alustada ja kas üldse on vaja alustadda hahah. mõtlen viimasel ajal veidralt...palju??( ma ei tea kas see on ikka õige sõna, kvantiteet teadupärast ei võrdu kvaliteet...ohjaaaah seda karmi paljast elu) mulle millegipärast näib, et liigne mõtlemine on paljuski kurjast...samas olen kindel, et vähene ja ebapiisav mõtlemine on lihtsalt idiootsuse tundemärk. milleks siis inimene siia maailmasse sünnib ahh? (ma ei räägi praegu Schopenhaueri filosoofiast, nii et rahunege kõik. ei ma räägin tegelikult lihtsalt sellest et mind ärritab rumalate inimeste võhiklikkus ja vabandust aga seda ei ole võimalik ilusasti öelda: lauslollus. Kui sa ei tee tööd, ei näe vaeva, ei püstita kõrgemaid eesmärke, ei ole ka võimalik et sinust midagi kunagi saaaaaks. sest sa ei tahagi. Miks 1 inimene võib leppida vähesega, kuidas ta jaksab olla teadlikult eluaeg rumal? MIks ta ei püüa leida seda MIDAGI, mis teeks ta õnnelikuks ja aitaks tal edasi minna??? Miks ta blokib ....ja miks kuratt!!! ta jääb (tihti) selliseks elu lõpuni???

Rubriik kultuur:

Käisin eile gudiga teatris. VATis nimelt..oo hommage 100% neile..lavapõrandale ja lavatagusele seinale joonistasid näitlejad enne algust mööbli e toa kriiiiidddiiigggaaa. üliperformance mulje jättis igaljuhul. soovitan väga soojalt. AAAA vabandust. mängiti Molière'i klassikat: Misantroop. (KUMUs). Sain taas väidet kinnitusele, et eestlane üldiselt siiski räägib kiiresti.) kes näind, see mõistab.

Vanalinn on muide turiste täis kui te juhuslikult pole veel näinud/kuulnud/kogenud. Võib sõjaväljalt kahetsusega raporteerida et lähimad põhjanaabrid millegipärast üliräigelt ja kõva häälega armastavad siiani kommenteerida asju/inimesi üle tänavate. mõtlen, et oleme vist kõik omamoodi muuseumi articles. ehedaid inimesi oli vähe täna näha linna peal. võltslikkus häirib.

Kas ma olen peast põrunud või ongi nii et kogu moraal käib alla?? period. käibki alla. inimene degenereerub. täielikult. nii ka kombed. kas see on pööbli tunnus? EI. aga aina rohkem inimesi mu ümber näivad täidena ja väga-väga üksikud Napoleonidena...(vihje Dostojevski Raskolnikovi maailmakäsitlusele).

Tegin pärast giiditundi Nigulistes gudile veel ise giidimängu, aga üllatuseks sõitis meile tagant siis ka sisse Kristo. see 15 minutit vestlust oli üks kummalisemaid mu viimase aasta jooksul. Kristo nimelt ei tundud end absoluutselt mugavalt, ka gudi pilk rändas ühelt munakivilt teisele, hale-kurb naeratus suunurgas pärlendamas. MIKS on küll huvitav nii...et inimesed, kellega oled koolis 12 aastat koos pinki nühkinud, arenenud ja "täiskasvanuks"(julgen kahelda selle formuleeringu semantilises õigsuses!!!) saanud/saada lootnud/olemisest vaid unistanud..., kohmetuvad kui nad tõesti sinuga neljasimaalla jäävad. pentsik, ma leian. aga veel enam kurb. ma ütlen ausalt, et peale gudi olen kõik teised keskkooli aegsed kooli ja klassikaaslased enda peast minema pühkind. keskkool on 1 periood elus, nagu Picasso kuulsad maalimise perioodid. ja see periood on mul läbitud. nüüd käib 2. periood kuid vahe on ju selles, et ülikoolis on mul erialased e juba raudselt ühiste huvidega inimesed ja ma võin uhkusega deklareerida, et olen leidnud selle "oma", mida ma aastaid olen otsinud.ja ma tunnen kodus.

Pour conclure,

Ma lähen järgmiseks aastaks ERASMUSEGA ja kallikese Liiviga Pr.maale Tours'i.