jeudi maudi!

mina ei tea tõesti, mis mul neljapäevadega on. aga mulle need ei meeldi. ei sobi. miks on just see SEE päev , mil kõik tundub nii valesti minevat???

Päeva filosoofiline mõtisklus:
ja siis püüd säilitada igavest optimismi näib täiesti arulage ja absurdne, kui tegelikult tunned end nii *******, et tahaksid midagi/kedagi tõsiselt raputada, käed taeva poole tõsta ja karjuda. ma ei pea end üldiselt kiuslikuks inimeseks (though i have my moments!), ometi näin ma eneselegi teatud hetkedel sisemiselt kuri inimene, kui ma tõesti no niiiiiiiiii ikka tahaks virutada või veidi märatseda, no ikka mõistlikkuse piires. ma nimetan seda isiksuse mässuks; ja sellest mullist loe: ängist on nii raske välja rabeleda. Samas...kas on võimalik olla tõepoolest kogu aeg positiivne?? näha maailma heas valguses, mitte lasta end kõigutada noist tobedaist väiklustest, mis inimkonna seas nagu umbrohi vohab... Ohh tõesti!. kui mu hommik hakkab pahuralt...siis see ju veel ei tähenda et KOGU päev kujuneb halvaks...ometi just niisugne mõte on 1. mis minu ajusoppi registreerub.
Olles viimasel ajal nii piiritult süüvinud eksistentsialismi ja humanismi, jääb minul siiski küsimus: kas inimene, deklareeritud vabaks ja moraalseks olendiks, on oma olemuselt negativist või positivist? Ja kui ma olen 1., siis kas on võimalik palja mõttejõul ja suure tahtejõga vallutada hoopis 2. sadam??

**************************************************

ülikool ülikooliks. mis mind hetkel kõige rohkem huvitab? ladina keel. see on SEE aine, mille oskamine tekitab tõsiselt superior-tunde. ei, mitte selles mõttes, et oleks vaja ladinakeelseid sententse igale poole suruda..kus nad võivad muide ülitobeda ja väga mitte loogilisena näida, vaid hoopis selles mõttes, et see keel ise tekitab üüratul hulgal seoseid...seoseid romaani keeltega, ajalooga, suurte väejuhtide ja nende elu ning loomingu e kirjandusega, luulega, filosoofiaga...tõesti hämmastav, kui palju lihtsalt langeb kokku...ühte kindlasse sadamasse!.

Olen viimase nädalaga palju vaaginud selle üle, kelleks ma siis õieti saada tahan...professiooni mõistes siis eelkõige. nojaaa...siin võib ju kohe hüüda et pastoi, brat! oota kuni bacani ja siis otsusta. aga nii naljakas kui see ka poleks, ei kujuta ma end tõsiselt absoluutselt ette mingi professiooni esindajana...Varem pidasin küll diplomaatiat silmas kuid tundes minu keevalisust ja kerget ärritustaset idiootsuse suhtes poliitikas, ei usu ma millegipärast enam selle otsuse tervislikkusse! mida siis?

Ma otsin kogu aeg vastuseid aga MIKS küll on nii et ma neid ei leia, koguneb vaid rohkem kahtlusi, miski ei näi kindel ning aina uusi küsimusi tuleb virnade viisi juurde? Ebakindlus kasvab vastavalt sellele mõistatuslikule tundele, et olen teiste lükata-tõmmata. Paneme siin virtuaalsele "paberile" kirja nii: mina versus maailma. ja Mina tahab võita ja jätta maailm pika ninaga. Nagu Stendhali "punane ja must" peategelane, õnnetu Lucien, ma tahan võita maailma, näidata talle koht kätta. edevus? kaheldav...egoistlik? ilmselgelt...kurjus..kui selline? ma tõesti ei tea.

olen jõudnud punkti kus jääb järele vaid 1 mõte: filosoofiline ensetapp.