dieu pardonne, pas le proletariat...nii on keegi kirjutanud jalakäijate silla peale Tours'is...veider.

aga ma ei saa seda kuidagi peast välja, see nagu kummitab millegipärast.
ja kummitab ka PARIIS. oioioioi. tagasitulek siia oli õige nukker, sest nii palju sh süda jäi pealinna maha. 5 päeva vältel on päris palj võimalik näha, pariisi servast servani. olime siis mina ja liivi ja kes muu kui kaugel maal elav laura heheheh.
muide. püüdsime siis couchsurfinguga minna. no see nii perfektselt ei läinud. noormees ise oli küll tark ja tore ja nii, aga kahjuks oli tal väga väike apartement ja veel mingi 7 inimest seal koos meiega. absoluutselt mingit privaatsust ega magamisvõimalust. siis karjusime mõttes appi ja saime õnneksõnneks liivi vapustavalt laheda sõbra maryse'i juurde Versailles'sse. ägens ägens. hommikud ja õhtud söögilaua taga olid muusikaliselt laetud klassikaga: tsaikovski, sibelius, bach ja vivadi ning prokofjev. ööbimismured lahendatud, läksime siis linna avastama. soppasime seine'i jõe ääres ja kiikasime kohvikutesse, Orsay'sse kus nägime monet'd, manet'd, degas'd, rodin'i, dalid ("desir"), winterhalterit ("Rimski-korsakovi tädi portree") , poussini, sisley't, millet'd, ja õnneks oli hästi lahe sürrealismi ja 60ndate aastate paralleelne sisustuskunsti ekspositsioon. väga maru...
edasi Louvre. nähtud see mooni liisa. mm. selle imekuulsa maali vastas oli imesuur kaana pulm. ma eelistan viimast. nägime ka archimboldot, egiptuse sarkofaage, kreeka klassikat, itaalia 16 sajandi geeniusi, napoleoni salonge, jne jne.

pompidou keskus oli...vastu kartusi imepärane. juba selle esine plats. iga paari meetri tagant oli kas jazzibänd, mõni viiuldaja, aafrikatrummimeister või tuleneelaja või kloun või miim. palju huvitavat igatahes. pompidous's oli näha päris paljusid erinevaid näitusi...nt: soulages, jim hodges, ELLES: mitmed kuulsaid või siis oma meeste varju jäänud naised nagu ka jaqueline pollock ja Warhol ja minu lemmik eija-liisa ahtila. mõtlemapanev igatahes.

sõime palju ja häid asju sh käisime ka eraldi veel versailles'i aias jalgratastega vuramas ja armusime lossi ja selle ümbrusse. loomulikult ei saanud olla ilma creme brulée'd ja veini maitsmata, põikasime läbi käsitsi valmistatud kommidepoest, mis oli lihtsalt super, käisime ka suurelsuurel turul, kus olid imelised antiikmööbli butiigid, ja nii palju erinevat rahvast ja kaupa, et silme ees läks ikka päris kirjuks. samuti kohtasime ja küsisime teed ühelt VÄGA targalt ja RIKKALT prantslaselt, kellega rääkimisest me kõik kolmekesi kultuurisoki saime. metroo oli meie karussell, sacré-coeur ja jumalaemakirik patukahetsushäll, versailles meie sügispark, ja pariis oli üleni meie päralt...nägime Deux magots'd, maximsi, kalleid-säravaid rikkaid butiike, ja kõiki võimalikke ja võimatuid asj ja inimesi.

nii palju oleks veel lisada ja kirjutada, aga hetkel tundub, et on juba liigagi palju. igatahes on nüüd nii, et ikka väga raske oli tagasi tulla siia tours'i...tõsiselt raske. pariisi ei saa siiski tours'iga võrrelda. muidugi on elus nii, et paljusid asju ei saagi võrrelda. ja ometi...

loodan, et homme saan oma siinse perega minna tutvuma.
lugesin cicero ära. jätkan mässavalt mitte kohustusliku kirjandusega vaid simone de beauvoiriga ja tema femme independante on hoopis minu salameka. kuulasin just ööülikooli paul claudelile pühendatud saate ära. südames ja hinges hakkas soe. olen õpihimu ja energiat täis. loodetavasti seda siis lõpuni. järgmine nädalavahetus on lyon. olen ÕNNELIK. nurrun.
vive la bagatelle!!!

okei. see oli siis kõik positiivne. aga ilma negatiivseta ikka ei saa. ses suhtes et mul käidi toas sees vahepeal et mingit tõrjet teha ja kahjuks võeti ka külmkapp seinast välja. muidugi on kõik mu toit nüüd läinud....aitäh taevas selle ilmselge KANNATLIKKUSE eest, mis minusse on süstitud. tegelen joogaga nüüd...

P.S olen avastanud uue muusikalise ime: NAIRI.
kõike mitte tatist. soovin teile:)

tii