Loen Ciceróni.
"Le bonheur dépend de l'ame seule".Eepiline.
täna oli...jälle üks neid ilusaid päevi. Miks ma Eestis olles neid ilusaid päevi ei märka? kuidas ma nii pime saan olla? kas see on tõesti ilm? või on see siinne õhk? või on need pprantslased ise, kes tee peal jalgrattaga sõites ümiseda armastavad, nii et sa tunned end nii kaunis koduselt. näib nagu kõnniksid külateel, vanaema maja suunas, läbi kohiseva metsa, kesksuvel. harmoonia. siin on see täielik. kraade oli mingi. 18 vähemalt. hurraa suvisügis. sügissuvi. igatahes mitte talv. kuigi lehed on värvilised ja kukuvad juba maha...see on siiski uskumatu, kui vähe on vaja et üht lihtsalt inimest natukenegi naerma ajada...või et süda lihtsalt läheb kergemaks kui näed päikesekiiri tantsimas...
ma olen siin olles juba palju asju õppinud. suurim au selle eest kuulub liivile, kes mind lakkamatult aitab ja nõustab. ei tea küll...kuidas siin pärispäris üksi olla oleks. ma ikka vahest mõtlen...Olen jõudnud huvitavale järeldusele pärast kahte kuud, mis muide on võrdlemisi eluline: kõige raskem inimeste jaoks, on suhted teiste inimestega enda ümber. me oleme kõik egoistid, näib mulle. siin on juba omajagu suhtedraamasid. kõrvalt vaadates tundub nagu vaataks Shakespeare'i As you like it või Midsummer Nights' dream'i...veiderveider ikka. vahepeal hakkab lausa kõhe. aga nii see elu läheb.
peaksin uinuma. aga ei taha. hoopis loen. enamuse asjadest oleme juba sõiduks ära pakkinud. ostsime täna külakostiks ka head Tours'i regiooni veini, et meie Science Po lõpetanud magistrandist couchsurfingu peremehele see viia. loodame parimat. homme siis on Pariis.
Mm. käisime taas täna õhtul Louis-sebastieni juures söömas. nägime ka tema kahte parimat sõpra. kõik on arstindusega seotud. mõnus...sebastien on muide psühhiaatriahaiglas. tähendab ta TÖÖTAB seal, mitte ei ole patsient:)...aga see on ikka päris huvitav töö ja ka hirmus. saime ka nüüd selgeks mida kujutab endast psühhiaatriahaigla à la francaise. pmt tähendab see seda, et need vaesed hullud, kes on sisse võetud muide VABATAHTLIKULT käivad vabalt ringi ja teevad mis tahavad. tuleb ka ette enesetappe. päris huvitav süsteem...eksole....
muidu oli sebastieni juures äge. me jälle vaatasime rumalalt pealt kuidas kaks meest köögis süüa teevad. oo milline söök ja missugne juustuassortiiiiiii. ja veel kook ja kohv ja päris palju mekkivat alkoholi. kõik loomulikult esmaspäevase kriteeriumi piires. tuhnisin natuke korteriomaniku raamaturiiulis: talle meeldib ilmselgelt HORROR ja POE. käivad käsikäes. loomulikult ei ole ma nii pinnapealne inimene, et üldistaksin nii tobedate ja üldse mitte põhjalike andmete põhjal inimest...aga raamaturiiul on küll esimene asi, mida ma kellegi juures vaatan. see räägib paari minutise uurimise järel rohkem, kui inimene võib ise endast 10 aasta jooksul rääkida. vot nii on lood. vähemalt minu jaoks.
mis veel huvitavat on juhtunud? noh...ma olen nüüd ikka juba TÕSISELT kaua selle ajaloo exposé kallal töötanud. ja ikka pole veel valmis. pole hullu. kõik saab ükskord elus otsa ja läbi. exposé pole erand. küll aga võtab ta jah aega. rääkisime täna meie kirjanduse õppejõuga ja saime teemad jaanuaris esitatavaks researchiks. lahe. mulle meeldib. ( see ei ole iroonia. see on puhas rõõm.) sest see on niiiiiiiiiiiiiiii huvitav.
ALLEZ! il faut aller, puisque je suis fatiguée et j'ais besoin de dormir suffisamment avant notre petit séjour a paris. je vous embrasse tous, mes amis et mes admireurs. je vous aime bc, bc.
tiina
déjà une moitié de moi est francaise. quel merveille!!!
No comments:
Post a Comment