Multum, non multa

Kool on tähtis. haridus, hea haridus on tähtis. õppimine on tähtis...täiesti nõustun. AGA kultuur on ka tähtis. süüvisime siis eile Liivi ja Marina ja Giuliaga Villandry lossi. sõnatu. ilus.
oleme nüüd kokku kolmes lossis käinud, aga seekord oli põhiline hoopis aedade imetlemine. Villandry loss on ise päris väike, see-eest tema kõrval, ees, ja taga laiuvad aiad on midagi maagilist. igal aiakesel on veel eraldi funktsioon, muster ja nimi nt jardin de l'eau või jardin du soleil, isegi labürint oli ja muidugi potager e juurviljaaed, ürtide aed ja veel palju muud põnevat. Juurviljaaed tuleb muide keskajast, kui mungad hakkasid kloostrite ümber eraldi tillukesi maalapikesi harima ja igasusuguseid võimatuid ja võimalikke taimi ja juurvilju kasvatama, eelkõige veel ürte. paljud praegu meile tuntud juurviljad ongi nii meie igapäeva söögilauale sattunud nt tomat ja kartul, mis algselt olid ilutaimed...Nii et nägime meiegi kõrvitsaid ja lavendlit ja piparmünti ja tomateid ja roose ja viinamarjaalleesid, kus oli eriti mugav sooje ja küpseid tumedaid ja heledaid viinamarju suhu pista. Oma kaitseks ütlen ma et kõik sõid. naljatlesime, et see on inclu dans le prix. selle peale muidugi marina parrain tegi kogu aeg Oh LA LA ja veel raputas nii lapsikult oma kätt!!! ja nii nagu ainult puhtast tõust prantslased oskavad seda teha... igastahes. väga põnev oli. ja muidugi need lillemustrid...ikka ahhetama panid, kusjuures need mustridki pole niisama mustrid vaid väljendavad nt piinarikkast või vastamata armastust, kirge, harmooniat jne. silmale ilus vaadata igatahes.
muide. kohe sissepääsu juures oli suursuur telk üles pandud: Compétition aux echecs. väga kultiveeriv. seal olid kõik üle 50 ja väga pidulikes pintsakutes soliidsed härrasmehed, nii et sinna ma küll oma jalga ei tõstnud, aga südame tegi soojaks küll.
ka lossi sees saime käia. üldiselt tekib jah selline tunne, et kui oled juba kolmes või neljas lossis siin regioonis käinud, siis oled pmt kõigis käinud. loomulikult on näotu niimoodi üldistada, ometi..ometi..nii just ongi. Sest interjöör nüüd küll jahmatama ei pannud, oli selline ilus ja hubane ja vaikne, pisut isegi liiga läikiv..nagu ikka. oli palju magamistube, kus minu meelest oli sisustus täpipealt samasugune. mis üllatama ja kiljuma pani oli hoopis trepp mis viis ülesüles platvormile, lossi kõige kõrgemasse torni. see trepp oli täiesti kõver. marina ei läinud platvormil reelingu ligigi, sest ta nii kardab kõrgust. seal me siis pildistasime ja naersime ja imetlesime. igati ärateenitud phkus, ütleksin ma selle kohta. ahjaaa...ja söögitoas on suur "elus" purskaev. ning ühes väikses saalis olid suure GOYA koolkonna paar tööd. need ei läinud interjööriga muidugi üldse kokku, sest Goya on SIISKI suht süngee ja noh..kes ikka tahaks süües murtud peasid ja kehaosi näha...

reaalsest maailmast:
mina maadlen endiselt hispaania kirjandusega ja calderoniga. ja liivi pureb itaalia keelt. täna hommikul käisin jooksmas. ooo kui hea tunne oli. praegu on jalad natuke vedelad all, aga muidu on väga hea olla. sõin kuskusi ja nüüd on kõht ka ilusti täis. järgmisest nädalast pean hakkama tegelema oma ajaloo suure exposéga. jõudu mulle!!
sügis on siin vist kohal. hetkel vähemalt. joostes paistis küll päike lagipähe, aga praegu pole päikest üldse näha, on vaid sirge piir puhtvalgeid pilvi kuni silmapiirini. aga puud on juba värvilised ja suveriietega siin enam ringi käia ei saa...

calderon ei anna oodata. elagu hispaania kirjandus, retoorika ja kreeka tähestik...mis ma küll ilma nendeta teeksin????

paitan. hoidke tervis korras.
siin on puhuti juba esimesed külmetuse ohvrid.
raporteerib teie igavesti truu
tiiiiiiinaaaaaa